Minu lugu

Minu lugu ei ole kaugeltki tavaline või tüüpiline. Vaatamata oma noorele eale, olen nii kaalujälgijate kui figuurisõprade gruppidega liitunud mitmeid kordi. Esimene liitumine oli 2004. aastal, kui olin 15-aastane, noor, kuid rõhutan, mitte väike ega sale, vaid teistest tüdrukutest palju tüsedam neiu. Minu eesmärgiks oli 9. klassi lõpetamiseks ilusaks (loe:saledaks) saada. See mul ka õnnestus, võtsin maha umbes 12 kilo. Lõpuaktusel kandsin heleroosat kleiti, mis siiani kapis ühte ilusat päeva ootab. Peale seda „lasin ennast käest ära“ ja kõik mahavõetud kilod (ja rohkemgi veel) tulid tagasi. Siis liitusin uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti, kuid iga kord võtsin umbes viis kilo maha, mis siis jälle vähema või rohkema aja jooksul (koos lisakilodega) tagasi tulid. Ühesõnaga 2005. aastast on minu elu olnud seotud pideva punktide/ühikute lugemisega.

2009. aastal, kui astusin ülikooli teisele kursusele (kaaludes 94,9 kilo), lõi mul pähe mõte, et kui ma samas vaimus jätkan, siis paari kuu pärast võin mina, 20 aastane tütarlaps, kaaluda 100 kilo! See mõte oli see, mis ajendas mind liituma figuurisõpradega. Punktid asendusid ühikutega! Sellel korral olin ma juba täiskasvanum ja väga väsinud lausetest: „Sa oledki ju suurema kondiga“, „Mõned inimesed ongi suuremad“, „Sa oled ju nii pikka kasvu ka!“. Esimese figuurisõprades käimise aastaga võtsin alla 12 kilo, teine aasta oli pigem puhkus, erilist kaalulangust ei toimunud, peast käis juba läbi mõte, et kas jälle jääb asi katki. Kuid ei, nüüd, 2012. aastal olen jõudnud lõpusirgele.

Ma näen peeglist inimest, keda ma oleks tahtnud seal näha juba ammu! Ma olen saavutanud peaaegu oma ideaalkaalu, kaalu, milles olin viimati 9. klassi lõpus. Rõõm on suur, sest kapis seisev heleroosa kleit mahub üsna pea jälle idaalselt selga! Pean siia lõppu ilmtingimata lisama, et ma tänan väga oma endiste kaalujälgijate rühmajuhte ja praeguste figuurisõprade mentoreid toetuse ja innustamise eest!