Minu lugu

Otsus hakata kaalu vähendama sai küpseks siis, kui ma kaalusin juba ligi 85 kilo ja mõned terviseprobleemid seoses seedimisega hakkasid juba tunda andma. Liigsed kilod tulid tasapisi. Töötan naistekollektiivis ja kohvitamist ning kommide krõbistamist tuleb ikka ette. Et kehakaal muudkui kasvas, mõistsin ma, et niisama lihtsalt ja omaette ma neist lahti ei saa.
Juba aasta tagasi mõlgutasin mõtteid Kaalujälgijatega liitumiseks, teadsin, et nad käivad koos Valga kultuurimaja ruumides. Ühel hetkel märkasin, et Kaalujälgijate nimetuse asemel on hoopis Figuurisõprad, kuid mentor oli ikka sama ja nii ma ilma kahtlusteta Figuurisõpradega liitusin.
Ehkki ma läksin Figuurisõprade gruppi täiesti üksinda ega rääkinud ei sõpradele, kodustele ega kolleegidele, et ma grupis käima hakkan, hakkas mulle kohe seal meeldima. Leidsin seal eest mõned tuttavad, mentor oli väga positiivne ja innustav ja grupis käimine on siiamaani üks meeldivamaid asju kogu salenemise juures. Arvan, et kui oled endas jõudnud kindlale veendumusele, et tahad liigsetest kilodest vabaneda, ei tohi endale valetada ja tuleb lihtsalt seda eesmärki silmas pidades oma elustiili muuta. Pole mõtet kõikidele kuulutada, et vaat nüüd hakkan kaalus alla võtma, aga samas vanaviisi edasi elada.
Figuurisõpradega liitudes tuli hakata kõiki toidukoguseid ühikutesse arvestama ja toidupäevikut täitma, kuid see ei tundunud mulle eriti keeruline. Alguses kirjutasin kõik täpselt üles, kuid toiduaineid kaalunud ei ole ma kunagi, ikka olen silma järgi koguseid arvestades hakkama saanud.
Minu toitumisharjumustes muutus kõige olulisemalt see, et enam ei söönud ma üldse saia ja kooke ning kompvekke, mida varem läks ikka päris ohtrasti. Teiseks vähendasin oluliselt portsjonite suurust. Sõin ikka samasuguseid asju, kui varem, kuid suurendasin salati ja köögiviljade hulka oma taldrikul, samal ajal vähendasin liha ja kastmete osakaalu.
Mul pole olnud nende grupis käimise kuude jooksul ühtki plussnädalat ja ka eriti piinarikkaid või raskeid hetki, kui kõht oleks kole tühi või oleks piinanud hirmus isu mõne maiustuse järele. Vahel õhtuti, kui tundsin, et mõtlen liiga palju toidu peale, lubasin endale mõne tüki lahjat juustu.
Toitudest on minu lemmikuks näiteks lillkapsas, mida aurutan ning siis söön mõne maitsva kastmega.
Seda, et ma kaalust mahavõtmise olen tõsiselt käsile võtnud, märgati mu peres ja tööl alles siis, kui olin juba kümme kilo kergem. Ainult tütar teadis, et käin Figuurisõprades. Mõned kolleegid jälle seevastu kartsid, ega ma äkki haigeks pole jäänud, sest salenemine oli ikka silmaga nähtav.
Mul aga on tervis hoopistükkis paremaks läinud, energiat on juurde tulnud. Tegelen edasi oma lemmikspordiala – võrkpalliga, kuigi salenemist alustades lülitasin oma päevaplaani ka pikemad jalutuskäigud.
Praeguseks olen saavutanud oma soovkaalu ja olen üle minemas tasakaalunädalatele. Ikka veel kuulen komplimente oma välimuse kohta ja kavatsen seda kehakaalu hoida. Nüüd luban endale  aeg-ajalt mõne maiustuse ja peolauas proovin ikka  tüki kooki ka. Asi pole ju üldse selles, et pean kõigest loobuma, vaid selles, et kõike tuleb süüa mõistlikult ja mõõdukalt. Tuleb olla tasakaalus iseendaga, oma keha ja tunnetega. Kõigile kes on otsustanud liituda Figuurisõpradega soovitan teha seda iseenda pärast. Ja millal siis veel on parem aeg kui kohe tänasest!!!