Minu lugu

Endise minu lugu. Seitsme maa ja mere taga elas kord üks noor neiu. Juba lasteaias oli ta kõikidest rühmakaaslastest pea jagu pikem. Väga rõõmsameelne sale tüdrukutirts. Tema vanaema oli nooruses tennisist ning hiljem treener, vanaisa mängib tänaseni aktiivselt korvpalli ja ka tema vanemad on elu aeg tennist mänginud, suusatanud nii mäest alla kui üles ja olnud muidu aktiivsed. Seda elustiili süstiti ka väikesesse tüdrukusse ja tema venda. Mõlemad on väga sportlikud tegelased: suvel ei öelda ära ühelegi võrkpalli, korvpalli või jalgpalli mängule. Kooliski on neiu olnud küll ujumises, küll võrkpallis, küll tennises kooli võistkonna kapten. Tütarlapsel õnnestus isegi kahel aastal kuuluda ratsaspordis eesti juunioride koondisesse. Trenni tegi neiu juba pisikesest peale vähemalt 3 korda nädalas. Koondise päevadel koguni 7 korda nädalas.

Saabus kaua kardetud puberteet. Noore neiu pikkusele paljud eakaaslased järgi ei jõudnudki. Tütarlaps küll enam pikemaks ei veninud, aga kasvamine seisma ka ei jäänud. Tuli laiusesse. Tagantjärgi tarkusena võib öelda, et eriti hulluks läks asi siis, kui peategelane keskkooli eelviimasesse klassi välismaale õppima läks. Sinna jäi ta ülikooli lõpuni. Kui ta siis kaalugraafikut pidanud oleks, ilmselt näeks see välja praeguse graafiku peegelpildina. Noor neiu oli nüüd lisaks pikkusele kõigist eakaaslastest ka pea jagu laiem. Lähedased ja sõbrad nii ei arvanud: „Sa oled proportsioonis“; „Kõik ei saagi ju piitspeenikesed olla, see on üleüldse kole“; „Sa ei ole üldse jäme, lihtsalt sellise kehaehitusega“; „Sinu pikkuse juures on selline kaal täiesti normaalne“ ja loomulikult see kõige kuuldum ja kulunum „Sa oled lihtsalt suure kondiga“. Nii lihtne oli noorikul neid hästi soovijaid uskuda: oma enda pere ja sõbrad ju ei valetaks, järelikult pole häda midagi. Üleüldse, kuidas saabki nii sportlikul ja liikuval inimesel olla ülekaal, loogika vastane. Julgemad küll ütlesid aeg ajalt, et võib-olla paar kolm kilo võiks ju vähemaks võtta, aga parandasid siis, et tegelikult vahet pole.

Kõige selle julgustuse toel tekkis tal „mina pilt“ saledast aktiivsest inimesest, mille purustas iga foto, mida ta endast nägi. Kui foto jälle käeulatusest ära panna, siis tuleb vana „mina pilt“ kiirelt tagasi. Samas kriipis kukla taga pidevalt väike okas. Allasurutud tunne, et tegelikult ikkagi ei ole 94,3 kg normaalne kaal, isegi mitte tema pikkuse (1,79 m) juures. Selle kriipiva tunde ajel sai salaja proovitud igasuguseid salati-dieete, aga armastus toidu vastu sai alati võitu ja muutused olid väiksed ning ajutised.

Nüüdseks juba nooreks naiseks sirgunud peategelane võttis hoogu kaua, kuni lõpuks, sõbranna käevangus, jõudis ta Figuurisõprade gruppi Tallinnas, Liana juures. Alguses oli ta ikka väga kõhklev, aga lubas endale, et ühe nädala proovib ja kui midagi välja ei tule (milles ta oli täiesti veendunud, sest ta ju ei olnud paks, ta oli lihtsalt suure kondiga), siis saab ta oma saatusega lõpuks leppida ja eluga edasi minna.
Esimesel nädalal kadus 1,7 kilo ja seal juures sõi ta rohkemgi kui varem.
Teisel nädalal kadus 2,3 kilo, siis 300g, siis 1,8 kilo. Praeguseks ei olnud loomulikult loobumisest enam juttugi. Tekkimas oli selline mõnus hasart. See oli nagu kõik need teised spordialad, mida elus ette oli tulnud. Iga päev oli trenn, kord nädalas olid kontroll-võistlused…võistlused iseendaga. Ja nii tiitlivõistluste poole. Nüüd on ta kohal ja algamas on teist sorti võistlus. Sprindile järgneb maraton, milleks on kõik see aeg treenitud.

18,4 kg hiljem oskan ma öelda ainult üht: „Oh Jumal tänatud, et noor neiu tol septembri esimesel teisipäeval oma saatusega ei leppinud.“ Polnud ta mingi suure kondiga