Minu lugu

Tahaksin jutustada ilmselt kõige tavalisema, kuid õnneliku lõpuga loo. Kogu oma teadliku elu olin alati sale olnud, kuigi minu peres on kõik naissoo esindajad tüsedad olnud. Minu sõbrannad püüdsid vältida kõiki jahutooteid ja magusat. Ise mõtlesin seejuures, et küll mul on vedanud hea ainevahetusega, sest juua suhkruta teed ja ahnelt õgida silmadega saiakesi – see POLE ELU!

Ent aeg läks. Omandasin kõrghariduse, leidsin huvitava töö, abiellusin ja tundus, et mul on kõik suurepärane ja hästi. Kõik oligi nii kuni ma ühel heal päeval puhkuselt naastes, hakkasin fotosid vaatama. Siis avanesid mu silmad! Auto, istuv eluviis, piiramatus kogustes magusa söömine õhtuse tee juurde – kõik see tegi märkamatult oma töö. Nägin piltide peal välja nagu põrsas hulgaliste rasvavoltidega kõhul. Minu ovaalne nägu oli muutunud ümmarguseks ja peale kauba oli veel tekkinud ka lott lõua alla! Õlad olid lihtsalt kadunud – kael läks sujuvalt üle paksudeks käteks. Siis mõistsin, et tõeks oli saanud minu kõige hirmsam õudusunenägu - olin muutunud noorest ja nägusast meeste pilke püüdvast neiust ebamäärases vanuses naiseks, kes ei hoolitse oma välimuse eest, kellel on talje asemel liigsetest kilodest päästerõngas kõhu ümber. Mida ma ka ei ostnud endale riietest, ütles mees ikka, et olen endale järjekordse kartulikoti ostnud. Ühe korra küsisin temalt, mida ta arvab minu välimusest ning ta vastas, et armastab mind ka SELLISENA! See oli viimane piisk! Oli vaja kiiresti midagi ette võtta! Otsustasin kaalust alla võtta füüsilise koormuse arvel. Panin ennast kirja sheipingusse, kuid tüdinesin kiiresti monotoonsetest jalaviibutustest ja trennis käimine muutus sunnitöö sarnaseks. Läksin siis sõbrannaga jõusaali, kuid varsti hakkasid meil põlved valutama ja ma olin sunnitud loobuma trennis käimisest. Proovisin käia pilateses, kuid tuli välja, et see kohe mitte kuidagi ei istu mulle. Vahepeal proovisin käia joogas, kuid seal mulle öeldi, et kui ma ei õpi lõõgastuma, siis ei tule asjast midagi välja. Tundus, et kõik on täiesti mõttetu, mulle mitte miski ei sobinud ning ma ei jõudnud mitte sammugi oma eesmärgile lähemale.

Kuna miski ei andnud mingeid tulemusi, siis hakkasin tasapisi leppima oma liigsete kilodega. Mõtlesin, et vähesed naised suudavad säilitada oma noorpõlve kehakaalu, kuid see ei takista neid siiski õnnelikud olemast … Samas aga kurvastasid mind mõtted seoses kaalust allavõtmisega järjest enam, võõrad lood aga mahavõetud kilodest üksnes ärritasid.

Siis aga kutsus sõbranna mind kaasa figuurisõprade üritusele ja ma nõustusin, kuid olin veendunud, et minu puhul see teema läbi ei lähe, kuna ma pole mitte kunagi suutnud ühtegi dieeti pidada üle 2 päeva. Nähes aga sõbranna pidurdamatut soovi minna, ei jäänud ka minul muud üle, kui temaga kaasa minna. Ma ei saanud ju petta tema ootusi ja öelda, et mul pole enam usku mitte millessegi. Kui ankeedis oli vaja täita lahter soovitud kehakaaluga, siis otsustasin, et tahaksin alla võtta ca 2-3 kg.

Hakkasingi käima, uurisin süsteemi ja mõistsin, et asi polegi nii lootusetu. Samuti mõistsin, miks ma enne ei suutnud kuidagi kaalust alla võtta ja miks mitte miski ei aidanud. Asi oli selles, et trennis käies, polnud mul mentori toetust ja puudus vastutustunne oma tulemuste pärast grupi ees. Ma teadsin alati, et minu söömissoovid olid alati seotud meeleoluga, stress tugevdas alati soovi süüa (organism justkui vabanes sel moel stressist). Loomulikult tekkis ka minul kogu kaalust allavõtmise perioodil ülesöömise hetki, kuid tänu mentor Ljudmila Kozljajevale (suur tänu talle selle eest!) sain aru, et ega see pole veel maailmalõpp ja et pole mõtet piinata ennast etteheidetega iseloomu puudumise tõttu! Tänu Ljudmilale sain aru, et programmist kõrvalekaldumine on tegelikult normaalne, sest me oleme inimesed ja mitte robotid! Samuti jõudsin arusaamisele, et programmist kõrvalekaldumine POLE PÕHJUS sellest loobumiseks ja jätta kõik sinnapaika nagu olin teinud varasemate dieetide puhul. Liigselt söödud punkte võib alati kompenseerida järgnevatel päevadel. Aja jooksul õppisin planeerima ja aegsasti punkte koguma, kui teadsin ette, et on mingile üritusele minek.

Tänu figuurisõpradele omandasin palju teadmisi õigest toitumisest. Siinkohal on oluline, et sain aru ka põhjustest, mis takistasid mul kaalu langetada, leidsin endale uusi tuttavaid samade probleemidega. Sain teada, et ma pole ainus siin ilmas, kellel puudub iseloom. Nüüd, kus mul õnnestus kaalust alla võtta, vahetasin välja kogu oma garderoobi ja tunnen, et meeski armastab mind vaata et rohkem, kui mesinädalate ajal. Samuti tunnen endal tuttavate meesterahvaste vaimustunud pilke, mis ei saa mitte meeldida!

Just niisugune imeline seiklus juhtus minuga. Kui küsite minult, mis saab edasi? Siis võin öelda, et olen palju õppinud, sain üle hirmust, et ei suuda endast jagu saada, omandasin enesekindluse. Nüüd tean täpselt, mida teha kriitilises olukorras, et oma kaalu säilitada. Tunnen, et olen valmis uuteks väljakutseteks. Mis aga oli kõige ootamatum minu jaoks, siis selleks oli asjaolu, et minu eeskuju avaldas sügava mulje minu töökaaslastele. Olin oma töökollektiivis alati vaikne ja hall kontorihiireke. Kuid ühel hetkel muutus kõik. Muutusin populaarseks. Minult hakati nõu küsima, kuidas kaalust alla võtta. Kuue aasta jooksu, mis ma töötan selles kollektiivis, ei tõusetunud mitte kunagi õige toitumise, kaalust allavõtmise küsimus nii teravalt päevakorda! Ilmselt tekitas minu eeskuju furoori. Paar minu töökaaslast võtsid alla mõned kilod, nad tunnevad pidevalt huvi minu saavutuste vastu, mina aga omakorda nende saavutuste vastu. Minu jaoks on meeldiv olla teistele eeskujuks ja toetada teiste algatusi. Ma jagan meeleldi alati oma kogemusi teistega. Ka minu sugulased, vaadates mind ja minuga nõu pidades, võtsid alla mõned kilod. Minu ligikaudsete arvestuste kohaselt oleme kõik kokku alla võtnud ca 45 kg!