Minu lugu

Minu salenemise lugu algab kõik sellest, kuidas üks loom oma surma eel ja peale surma suudab mõjutada kogu maailma. Kõik algas eelmise aasta jaanuaris, mil õues olid samasugused lumehanged nagu praegugi aknast välja vaadates vastu paistavad. Antud sai uusaasta lubadus, et tulev aasta saab olema uus algus. Lisaks tööotsimisele Tartus, pidi vähenem ka minu kehakaal, sest viimane kaalulkäik näitas mulle 99,7 kg! 
Kuid ühel päeval muutus kõik. Minu noorel ja siiani tervel koeral diagnoositi lümfoom. Loobusin kõikidest kolimise mõtetest ja jäin toeks oma loomakesele. Keegi ei teadnud, kui kaua see kestab ja kuhu see kõik viib. Otsustasime, et kutsul piinelda ei lase ning lõpetame siis, kui tal ebamugavaks läheb ja hakkab ravimitest olenemata valusid tundma. Sel viimasel ööl magasin koeraga kahekesi põrandal. Tema silmist oli kadunud see vapper elunäljas pilk. 
Hommikul sai kutsutud arst, kelle nähes ajas loomake end vapralt valudest hoolimata püsti, läks nõudis külmikust oma viimase viineri, pani oma pea mulle sülle ja lasi end arsti juurde viia. Viimased hetked, pilk ja viimane hingetõmme. 
Tundus, et elu ei saa kuidagi edasi minna. Kuskilt aga tuli alustada. Kõigepealt sai kohe Figuurisõpradesse mindud, kus esimene kaalumine andis tulemuse 90,2 kg. Grupist kaasa saadud paberid, emotsioonid ja mõtted andsid uue elulootuse. Millegipärast tundsin suurt tahet enese jaoks midagi ära teha. Tahtsin muuta oma elu elamisväärseks! 
Kõigepealt hakkasin igal toidukorral ühikuid lugema, misjärel otsisin enda jaoks kohe sobivaid liikumisvõimalusi. Alustasin regulaarsete jalutuskäikudega, seejärel jalgrattasõiduga ja lõpuks avastasin enda jaoks jooksmise võlud. Kuna minu üheks suureks kireks on mootorrattaga sõitmine, siis üritasin nii mootor- kui jalgrattaga võrdselt sõita. Üks neist treenib ju siiski rohekm. 
Talve tulekul sai muidugi oma füüsiline liikumine pisut üle vaadatud, mille käigus avastasin enese jaoks jõusaali ja erinevad rühmatreeningud. Tervislikust toitumisest ja regulaarsest liikumisest ongi nüüdseks saanud minu elu. Minu motivatsioon ei ole tänaseni kusagile kadunud.
On olnud päevi ja võib-olla isegi kuid, mil ei ole olnud aega ega jaksu kõiki eelnevalt nimetatud asju jälgida, kuid hoolimata sellest jätkan siiani tervisliku toitumise ja treeningutega. 
Leian, et kui inimesed on juba kord avastanud enese jaoks kõik selle, mis mina enda jaoks avastasin, siis suudab igaüks minna oma eluga edasi, tundes end kergema ja õnnelikumana. 
Kokkuvõttes on Figuurisõbrad minu jaoks olnud tervislikkuse teerajaja ja lisaks sellele ka suurepärane seltskond.  HAKUNA MATATA!