Minu lugu

Alustan kõige algusest ehk sellest, et olen olnud kogu elu ülekaaluline, juba lapsest peale. Olen selle pärast ka kogu aeg n.ö. põdenud ja ei ole kunagi oma välimusega rahul olnud. Aga tervisega õnneks tõsiseid probleeme polnud esinenud.
1997. aastal liitusin koos ühe toreda tolleaegse töökaaslasega esimest korda Kaalujälgijatega. Stardikaal oli 78,0 kg, kümne nädalaga kaotasin 12 kg, olin tulemusega väga rahul ja tuttavad ei tundnud mind enam tänaval ära. Kuid tookord jäi kaalujälgimine ootamatult pooleli, sest vahetasin elukohta. Kolisin väikelinnast teise maakonda väikesesse külakesse, kus läheduses ei olnud minu teada ühtegi Kaalujälgijate gruppi ning liikumisvõimalused olid mul tookord ka väga piiratud. Ja nii need aastad mööda lipsama hakkasid … ja kilod aga kogunema. Vahepeal sai muidugi ära proovitud kõikvõimalikud dieedid, mille tulemused kadusid kiiresti. Ja siis veel need lõputud lubadused endale, et homme (esmaspäeval, järgmisel kuul, uuel aastal jne.) alustan uut elu ja lõpetan arutu söömise. Sest eks esimesest Kaalujälgijate perioodist olid mõned põhimõtted ju meelde jäänud ja teadsin vägagi hästi, et toitun täiesti valesti. Esiteks ei teinud ma kodus ise üldse süüa. Kuna mu abikaasa on erialalt kokk, kelle valmistatud toidud on maailma maitsvaimad, siis mina ennast kunagi kööki ei toppinud. See aga tähendas, et kuna tema oli tööl toiduvalmistamisest tüdinud ja mina kodus süüa ei teinud, siis toitusime tihti poest ostetud poolfabrikaatidest, mida oli lihtne ja kiire soojendada. Ka kuulusid igasugused maiustused (šokolaad, kommid, koogid jms.) mu igapäevasesse menüüsse ja kahjuks mitte üks tükike šokolaadi või üks kompvek, vaid ikka vähemalt poolt tahvlit või terve pakk. Ja nii need päevad läksid. Rõivaid tuli osta üha suuremaid numbreid, kuni tuli tõdeda, et normaalseid riideid ma enam poest ei leia.

Ühel suvisel päeval avastasin, et mul on tänaval rahulikult kõndidagi raske, kiiresti käia ei saanud ja hirmsasti ajas higistama. Ühel päeval ütles mulle mu abikaasa, kes on kõigi meie tutvuse aastate jooksul väitnud, et talle meeldivad vormikad naised, et ma võiksin veidi alla võtta. See oli mulle ebameeldivaks üllatuseks ja pani mind tõsiselt mõtlema, et midagi peab ikka ette võtma. Aga viimaseks piisaks karikasse said mu abikaasa poolõe pulmas tehtud fotod, millelt ennast vaadates sain tõsise šoki.
Need pulmad toimusid 08.08.2008 ja 26.08.2008 liitusin ma Kaalujälgijatega. Kaalusin 108,8 kg ja mõtlesin, et kui ma endist eluviisi jätkan, siis ütleb mu tervis varsti üles aga ma olen ju alles noor inimene. Järele mõeldes ei olnud mulle jäänud enam ühtegi vabandust, miks mitte oma elu käsile võtta – mul oli just nüüd aega ja võimalusi iseendaga tegeleda. Just nüüd oli õige aeg muuta oma elustiili, sest üks mis kindel, ma ei taha, et minu lapsed, kes kunagi siia ilma sünnivad, saaksid kodust kaasa nii ebatervislikud toitumisharjumused, kui minul olid.
Pean ütlema, et seadsingi esikohale toitumise tervislikumaks muutmise, mitte niivõrd välimuse parandamise. See tuleb boonusena iseenesest kaasa.
Olen nüüdseks oma toitumisharjumuste muutmisega tegelenud 18,5 kuud ja kaotanud 41,6 kg. Aidanud on mind sellel raskel aga huvitaval teekonnal meie fantastiline ja alati päiksena särav mentor Liana Vahtra. Pean mainima, et olin väga rõõmus, kui peale Kaalujälgijate tegevuse lõpetamist Eestis alustas Figuurisõprade liikumine, mille programm on koostatud kohalikke olusid arvestades.
Väga suureks plussiks ja distsiplineerijaks pean iganädalast grupis osalemist, kus saab nii uut informatsiooni toitumise kohta mentorilt kui ka tuge grupiliikmetelt. Julgustav on kuulda, kuidas ka teistel kerkivad esile samad mured ja raskused. Tunned, et sina ei olegi ainuke, kes oma probleemidega maadleb. Ja alati saad grupikaaslastelt mõne huvitava mõtte või nipi, kuidas neid lahendada. Mis mu elus siis muutunud on? Kõigepealt loobusin igapäevasest väljas lõunatamisest ja kodus poolfabrikaatide tarbimisest. Hakkasin ise endale süüa tegema. Toidud, mida ma teen on äärmiselt lihtsad aga see eest tean täpselt, mida ja kui palju ma söön. Planeerin igapäevaselt oma toidukorrad ette, võtan tööle hommiku- ja lõunasöögi kaasa, pean toidupäevikut. Loobuma ei ole ma enda arvates küll millestki pidanud, olen vaid õppinud tegema tervislikumaid valikuid. Ka maiustada saab, olen isegi kooke küpsetama hakanud. Ja tükk tumedat kõrge kakaosisaldusega šokolaadi on palju parem magusanälja kustutaja kui tükk kreemitorti. Otsustasin, et ei tee endale probleemi sellest, kui mu abikaasa ei soovi süüa sama toitu, mida mina tarbin. Kuid üsna pea pärast minu kaalulangetamise perioodi algust ütles ta, et aedvilju oleme me küll rohkem sööma hakanud kui varem ja see meeldib talle.
Aga eks arenguruumi on ikka ka – olen väga istuva eluviisiga nii tänu oma tööle kui ka iseloomult. Sporti pole mulle kunagi meeldinud teha, üksinda metsa alla jooksma mineja ma kindlasti ei ole. Seega on mu uueks väljakutseks osutunud leida endale sobiv viis rohkem liikuda. Vajan trennitegemiseks vahvaid kaaslasi ja mulle meeldib, kui seda kõike saadab rütmikas muusika. Kevadel sai natuke aeroobika trennis käidud, möödunud sügisel alustasin line-tantsu tundidega. Tean, et pean oma liikumisharjumustele rohkem tähelepanu pöörama ja selles osas veel kõvasti pingutama. Kõik ikka selleks, et eluviisid oleksid tervislikumad.

Minu eesmärgist lahutab mind praegu 2 kg ja siis algab minu arvates kõige raskem osa teekonnast – saavutatu hoidmine. Imetlen oma mentorit Lianat ja ühte oma toredat grupikaaslast, kes on suutnud oma kaalu kontrolli all hoida juba üle kümne aasta. Vaat´see on tõeline edulugu, kui keegi on muutnud oma eluviise nii, et vanad halvad harjumused ta üle enam võimust ei võta. Palun endale selleks kõigeks jõudu igal päeval.