Ühel suvepäeval olime peresõpradega rannas, lesisime niisama lesitud, käisime ujumas ning muidugi ka söömas. Sõbranna tegi meist ka mõned pildid ja sellest sai alguse minu reaalne maailm. Sellelt pildilt vaatas mulle vastu tõeline Garfield, triibud ainult puudusid. Algselt oli kaalulangetamine minu ainus mõte, jõudis kätte ka teadmine, et kui ma ise mitte midagi ette ei võta, siis ei tee seda ka keegi teine minu eest. Sellel hetkel ei tulnud mulle veel meelde Figuurisõbrad.

Olukord muutus aga päevast, mil üks minu tuttav liitus Figuurisõprade grupiga ja ma sattusin talle paar päeva hiljem külla. Ilmselt oli see hetk minu jaoks juba täiesti küps, sest peale esimese kutset Figuurisõpradesse kaasa tulla, oli otsus tehtud. Järgmisel nädalal läksime koos gruppi ja sealt algas minu salenemise lugu. Tagantjärgi võin ma öelda, et väljend „Iga asja jaoks on oma aeg“, peab paika. Minu aeg oli saabunud, töökaaslased märkasid salenemist alles peale suvepuhkust ja siis jõudis ka minu mõistusesse, et olen hakkama saanud. Minu kaalulangusest inspireerituna liitusid grupiga veel paar minu sõpra. Küllap oli vahe eelmise ja praeguse minuga ikka nii silmatorkav.

Pean veel mainima, et minu teekonnal peaaegu puudusid tagasilöögid. Mõned väikesed

seisakud olid, aga nendest sain ma Ilvi abiga kiirelt üle. Ma ei ütleks, et mul on olnud väga

raske ja kohutav aeg. Ma olen nüüd toitunud õigesti ja kehakaal on kenasti püsinud soovkaalu juures.