Minu lugu

Otsustasin Figuurisõpradega liituda eelmise aasta jaanuaris, kui minu kaal oli jõudnud 125 kiloni, mida oli ilmselgelt palju minu jaoks, arvestades, et minu pikkuseks on 182 cm. Tegelikult olin plaaninud juba aasta varem liituda aga lükkasin pidevalt järgmisesse nädalasse edasi või siis peas käisid mõtted stiilis „ah küll ma end kokku võtan…“, „ah pole hullu midagi, olen jämeda kondiga ja seetõttu kaalun rohkem kui teised minu pikkused“ jne. Otsusele jõudsin siis kui põlved hakkasid valutama ja juba oli raske kingapaelu siduda ning energia oli nullis.

Algas kõik väga edukalt, kaal langes kiiresti – kahe kuuga läks umbes 15 kilo. Tundsin rõõmu, entusiasmi, kergust, erksust ja uhkust enda üle. Kõige meeldivamad olid muidugi teiste inimeste kommentaarid, et olen muutunud nii saledaks, et ei tunne äragi. No ja oleme ausad, ega ma väga pingutanudki, lihtsalt jõin palju vett, toidupäevikut täitsin „loovalt“ ja vahel üldse ei täitnud ning lubasin endale päevaste ühikute normi lõhki ajada. Aga kaal muudkui langes. Mingi hetk jäi kaal seisma. Üks nädal tuli juurde, kui ei järginud mentori soovitusi ja siis tuli maha, kui järgisin neid. Väga motiveerivad olid mentori ähvardused: „ järgmine kord võtan su toidupäeviku kontrolli“. Nii ma pendeldasingi paar-kolm kuud kuni kätte jõudis suvi - palju grilli, linnas väljas viibimine ja ebaregulaarne grupis käimine. Mingi hetk sündis peas „geniaalne“ mõte, et „kuradile need rumalad FS põhimõtted“ ja lasin rihma lõdvaks. Augustis ja novembris näitasin veel mõned korrad oma nägu grupis ning seda pigem soovist, et juhul kui ma kunagi hakkan jälle FS nõuannete järgi toituma siis ei pea ma uuesti liitumismaksu maksma. Lõpuks ei viitsinud sedagi teha. Kaua ma ikka jõuan „pidurit“ ja „gaasi“ ühel ajal vajutada. St ühelt poolt peaks käima ja tervise eest hoolt kandma ning teiselt poolt ei viitsi, tahan SÜÜA. Pere, töö, kool võtsid ka niipalju aega, et ei suutnud leida aega gruppi tulekuks. Samas kusagil kaugel peas oli ikka mõte, et kunagi ma tulen tagasi, kuid mitte praegu.

Järgnes kolm kuud vaba ja vallatut elu ebakorrapärase, rasvase ja mitte tervisliku toiduga. Tagasi tulin gruppi selle aasta veebruaris, kui ühel hommikul ärkasin ning taas põlved valutasid. Olen äärmiselt tänulik oma mentorile Lianale, kes võttis mind vastu suure rõõmu ja positiivsusega ning temast ei hõngunud kübetki hukkamõistu. Rõõm oli ka sellest, et vaatamata minu kukkumisele, olin ikka veel 8 kilo kergem, kui alguses. Praegu olen juba 17 kilo alla saanud võrreldes aegade algusega ning motivatsioon jätkata on laes.

Julgen öelda, et see komistus, mis vahele tuli oli õpetlik. Täna on mul valdavalt samad tunded, mis esimese 15 kilo langetamise ajal - rõõm, entusiasm, kergus, erksus ja uhkus enda üle ja jälle kuulen ma kõrvalt kommentaare, et olen muutunud nii saledaks, et ei tunne äragi. Samas on lisandunud hirm, et võin uuesti kukkuda. Sellega aitab toime tulla igivana tarkus – üks päev korraga. Täna ma võin kontrollida oma söömist ja kehakaalu aga homme võin ma süüa mida iganes. Ja kui kätte jõuab homme on sellest saanud juba täna. No ja mentorit tasub kuulata, FS nõuandeid tasub järgida, eriti see toidupäevikut puudutavat osa, isegi siis kui söön üle vahel. Samuti sain aru, et süü tundest pole mingit abi, see vaid süvendab ülesöömist. Kuidagi kergemaks on läinud ja andeks annan endale rohkem.

Mis mind veel motiveerib? Naljakas aga just see, et mul on palju tegemisi nagu kool, pere, töö ja hobid, mis varem oli ettekäändeks grupis mitte käia, on täna edasiviivaks jõuks. Selle kõigega tahan ma ju tegeleda aga üleliigsed kilod võtavad endale kuramuse palju energiat ning mul lihtsalt pole jõudu elada. Olen enda jaoks avastanud veel ühe triki, mis tõstab energeetikat – õhtune tunniajane jalutuskäik. Aitab puhastada mõtteid negatiivsusest, maandab viha ja raevu (täna saan selgelt aru, et minu ülesöömise taga on negatiivsed emotsioonid, millega ma toime ei tule ), lõdvestab, tõstab enesekindlust ja on lihtsalt lahe.

Mulle meeldib enda eest hoolitseda!