Minu lugu

Olen juba väikesest saadik olnud natuke paksuke ja armastanud süüa kõike, mis ette antakse. Mida aeg edasi, seda suuremaks ma paisusin ja raske oli ka riideid leida, kuna sellel ajal poodides ei olnud saada minule vajalikke suurusi, siis tuli lasta eraldi õmmelda. Lapse puhul aga ei tehtud sellel ajal kaalust suurt numbrit ja kuna olin rõõmsameelne ja aktiivne, siis ei tundunud see ka probleem olevat. Koolis ka narrimisega probleeme ei olnud ja ise ennast samuti halvasti ei tundnud. Seega oli kõik hästi ja võisin rõõmuga edasi süüa, sest kõik mida pakuti maitses hästi ja ära ei põlanud midagi, eriti muidugi magustoitu, mis siiani väga meeldib. Mäletan, kui ühel suvel oli laulupidu ja oli vaja kõndida maha pikk rongkäik ca. 10km. See sai raskeks katsumuseks, sest ilm oli kuum ja raske villane rahavariideküüt oli kaalule lisaks päris painav. Võitlesin valusate villidega ja hõõruvate sukapükstega terve rongkäigu aja, aga püüdsin sellegipoolest naeratada ja rõõmsameelne olla, sest tuli ju see tee läbi käia ja endast parim anda. Kui lauluväljakule jõudsime, olid jalad nagu pakud ja veritsevad villid tegid ränka valu, see ei lähe mul iialgi meelest! Aga see katsumus ununes ja söök maitses endiselt hästi. Peagi asusin elama Tallinasse, kus astusin uude kooli. Kuna koolis oli palju tegemist, siis kaal natuke langes ja enesetunne läks paremaks, lisaks liitusin ka kaalujälgijatega, kuna otsustasin ennast käsile võtta. Suutsin langetada ca 7-8 kg ja mingil põhjusel jäi see üritus katki. Aastad läsksid ja sain emaks, mis mõjus minu puhul kaalule hästi, sest peale sünnitust kaotasin isu puudumise tõttu taaskord ca 8 kg, aga seegi tuli mingil hetkel tagsasi, sest loomulikult taastus ka söögiisu ja toidud maitsesid endisest veel paremini, sest minu organism nõudis ju kõik tagasi, sest midgai ei saanud ju kaotsi minna. Püüdsin siis edasi elada sellisena, nagu olin ja lootsin, et ehk ühel hetkel see ikka taaskord mahas läheb. Asusin taas õppima ja pikad öised õppimised ja näksimised lisasid kaalule mitmeid kilosid. Enesetunna oli halb, põlved valutasid , raske oli olla, aga midagi ette ka ei võtnud, sest  sellel hetkel tahtejõud vedas mind alt. Alles mõned aastad hiljem, kui uude kohta tööle sai mindud, tundus mulle ilusate ja saledate neiudega koos töötades, et piir on käes ja aitab naljast!  Proovisin uuesti alustada korrapäraste söömistega ja kergemate toitudega  ja oh imet, seda oli lausa lust vaadata, kuidas minu kaal langema hakkas. Töökaaslased kiitsid ja tunnustasid  ja nii mõnigi sai omale toredaid nippe, et tervislikumalt toituma hakata, seega olin teinud midagi ka teiste heaks. Aga kahjuks oli see taaskord ajutine, sest  kui 10 kg täis sain, siis miskipärast jäi asi katki ja enam gruppi ei jõudnud.Toitusin küll edasi ikka tervislikult aga mitte enam nii korrapäraselt kui varem ja kahjuks tulid mõned kilod tagasi. Elukaaslane ütles, et olen juba piisavalt ilus ja aitab nüüd küll. Olin hiljem ikka ise natuke enda peale pahane, et pooleli jätsin ja lubasin, et võtan ennast uuesti kokku. Seoses kaalu langetamisega tulevad tihti meelde minu ema kriitilised ja musta huumoriga repliigid, sest meil on mõlemal selle kaaluga terve elu olnud vaja maadelda. „Oled vist seekord natuke jälle juurde võtnud“ , loomulikult ei mõelnud ta midagi paha, aga lihtsalt kukkus nii välja. Emale külla minnes oli tal ikka ja alati minu ja enda kaalu kohta midagi öelda, sest polnud me ju sellega kunagi kumbki rahul onud, aga midagi püsivalt ka ette ei suutnud võtta, kui siis ainult ajutiselt. Ema on mul alati hästi armastanud süüa teha ja ikka hoolitsend selle eest , et lastel alati ikka sööki võtta oleks, kui maale tullakse. Aga see selleks...Aastakese pärast tuli minu ellu uus armastus ja nagu kõik teavad, siis armumisega kaovad kilod nagu niuhti, sest isu ju ei ole ja elad õnnest ja armastusest. Tore oli see, kui 4 kilo oli läinud lausa 2 nädalaga ja elu oli nagu lill, aga kahjuks olid need peatselt tagasi, sest ega see söögiisu siis kuskile jäänud ega kadunud ja keha nõudis ikka kõik kaotsi läinud kilod tagasi. See oli kurb! Võitlesin siis taaskord tagasi tulnud kilodega ja sisendasin endale, et küll need ikka ükskord minema lähevad. Eelmisel aastal saabus tõehetk, kui kaalule astudes oli ees 95 kg.  Viha oli suur, kui nägin, mis toimub ja otsustasin ennast nüüd lõplikult käsile võtta, maksku mis maksab! Teadsin, et ega muud valikut pole, kui abi saan Figuurisõpradest, sest grupis käimine ja iganädalane kaalule astumine on need, mis minu puhul ikka toimivad. Peab ju keegi olema, kes mind iga nädal üle vaatab ja alati kiidab, nagu ikka ja alti on olnud, isegi kui on väike pluss tulnud. Võtsingi kätte ja läksin kohale, olin ise nii uhke, et selle ära tegin ja lubasin, et enne ei peatu, kui soovkaal käes, olgu või ükskõik, kui raske. Esimesed nädalad läks nagu lepase reega ja toitumine sai jälle paika. Olin uhke ja õnnelik, sest iga nädalaga kukkus kaal ja riided kapis hakkasid suureks jääma, vaat see oli imeline tunne! Toiduvalikutes ei muutnud muud, kui suurendasin  salati hulka ja kuna mulle on salat ja värsked köögiviljad alati maitsenud, siis polnud see suureks katsumuseks. Aga kuna magus ja koogid on minu lemmikud alati olnud, siis oli poes leti juures raske koogiga hüvasti jätta, aga pidin seda siiski tegema ja sain hakkama ka. Kodus vaadati mind nagu õgardit ja ei usutud, et sellise portsuga alla võtan, endal oli ka natuke imlik, sest tõepoolest oli toidu kogus suur, kuigi enamus sellest oli värske köögivili või salat. Nüüd aga räägivad mees ja tütar hoopis teist juttu, kui tulemust näevad ja ise samuti sama toitu söövad, mis mina, sest neilegi on see maisema hakanud. Püüan valmistada võimalikult erinevaid toite, aga miskipärast on ikka kujunenud välja omad lemmikud ja mul pidavat eriti hästi välja kukkuma supid ja seega olen suppide ekspert! Lisaks olen leidnud külmkapi sildistamise meetodi, mis tekitab eriti head motivatsiooni. Püüan neid pidevalt uuendada ja lisada midagi ergutavat. Hetkel on külmkapil tekst  „Ei taga olla paks ja inetu, vaid sale ja kaunis ja õnnelik“ ja see toimib ! Naljaks on see, et ma ei oska olla ilma toitu kirja panemata, sest see on nagu hambapesu või magamaminek, ei pane seda enam isegi tähele, kui juba kõik kirjas on. Nagu keegi teine paneks, sest see tuleb juba nii loomulikult. Raske on ka olla ilma toidukaaluta, sest mulle meeldib, kui tean, et kogus on õige ja siis on süda rahul ja tuju hea. Nalja saab siis, kui lähen maale, sest muretsesin sinna samuti toidukaalu ja kui siis selle välja võtan saan emalt taaskord naljatades repliigi, et „oh sa oma kaaluga jälle, midagi sa ka kaalumata ei jäta“. Aga nii see on ja jääb, sest see on osa minu elust!  Kiidan ennast iga päev ja tänan oma keha, et ta on nii tubli olnud, sest see on kõige olulisem, et oleksid endaga iga päev rahul! Olen tänulik kõigile, kes minuga on selle tee kaasa käinud ja tänulik neile, kes on pidanud minu toidu kaalumisi kannatama, sest see on päris tüütav olnud, kuna mina oma kaaluga igal pool ju ees. Olen tänulik ka neile, kes on mind innustanud komplimentidega ja kiitnud, kui tubli ma ikka olen. Raske tee on peaaegu lõpule jõudnud ja ma olen selle üle ülimalt uhke ja õnnelik, sest olen tervem, ilusam ja enesekindlam, kui eales varem! Koogid on minu elus tagasi, kuigi kergemate ja väiksematena kui enne - pole see saleda inimese elu midagi nii raske!