Minu lugu

Just täna, täpselt 5 kuud tagasi, näitas minu kodukaal suuri numbreid. Tänaseks olen ma täpselt -20 kilo ilusam. Selle suure sündmuse ja vahva kokku langevuse auks kirjatan mina oma loo (hoiatan, ma ei oska lühidalt kirjutada :) )!

Minu salenemise lugu:
Olen ametilt tantsuõpetaja, mis nõuab minult head füüsilist vormi ja energiarohkust. Seetõttu teadsin ma juba  4 aastat tagasi, et pärast sünnitust tuleb mul astuda Kaalujälgijate ridadesse. Seda sel lihtsal põhjusel, et ükski meie pere naistest pole lapsi saades saledaks jäänud.
Nii sündisidki meie perre kaks last. Aastaga õnnestus mul omal jõul  ja ema  abiga 13-14 kilost lahti saada, kuid kolm kuud pärast teise lapse sündi, 2010. aasta varasügisel, astusin ma Figuurisõprade ridadesse
Figuurisõprade Pärnu grupis tutvusin sealse mentori  Eiriga, kes kaalus minu stardikaaluks 92,7 kilo. Kirja pidi panema ka oma soovkaalu. Mu silme ees on alati olnud minu kõrgkooli lõpupilt, kus ma kaalusin ligi 70 kilo ja nägin väga hea ja naiselik välja. Ma pole kunagi „peenike“  olnud ja seetõttu arvasin , et pole mõtet püüda võimatut. Nii jäin minagi realistiks ja märkisin soovkaalu lahtrisse 70 kg. Pealegi pole kaalunumber minu jaoks kunagi ülemäära tähtis olnud. 
Nüüdseks on minu igapäevased toitumisharjumused muutunud ja sellega koos ka toidu ja seal sisalduva jälgimine. Kõik need viis kuud olen täitnud toidupäevikut ja ma ei kujuta elu ilma selleta ettegi. Algusest peale olen püüdnud kõik päevaks ettenähtud ühikud õigesti ära tarbida, asendamata üht toiduainet teisega. Kui ongi tulnud kiusatus magusa järele, olen ma selle nautides ära söönud. Homme on jälle uus päev, kus saab korralikult toidupüramiidi järgi toimida.
Loomulikult ei tohi see harjumuseks saada. Ennast tuleb siiski kontrolli all hoida, mis ei ole aga sugugi kerge. Aga, kui eesmärk on paigas ja siht selge, siis ei ole miski takistuseks. 
Süüa olen ma alati teinud tervele perele, lahjendades toidud juurviljadega. Juba alguses võtsin vastu otsuse, et endale ma eraldi süüa tegema ei hakka, sest millalgi olen ma oma soovkaalus ja pean ülejäänud perega toidulauda jagama. Teen siis seda juba kohe! Õnneks on lapsed veel pisikesed, ega oska toidu osas valivad olla ja ka mu elukaaslane toetab mind igati. Selles suhtes on mul väga-väga vedanud. :) 
Minu igaõhtune maiuspala on toorsalat, mis on mulle justkui päevarutiiniks saanud. See on minu aeg ja minu söögikord, mille juures on hea oma mõtteid mõlgutada. 
Treeningud võtsin ma oma tegevuskavasse alles hiljuti ja täpselt sellises mahus, nagu lapsed ja pereolud võimaldavad. Kuna enne laste sündi tegelesin lisaks tantsu õpetamisele ka treeneritööga, siis on see nagu tööle naasemise teekond, sest ennast tuleb hakata vaikselt trennivormi ajama. 
Osalt on minu Figuurisõbraks astumise otsus tulnud minu tööst, teisalt tahan olla oma lastele ilus ja aktiivne ema. Lisaks on see teekond minu tervise suhtes olnud igati positiivne. Kahe lapse emana ei oska ma tervislikumat ja ilusamat ema oma lastele tahta! Loomulikult saab veel paremini, aga nautida tuleks pigem seda, mis on saavutatud ja mis hetkes me parasjagu elame.
Tihtipeale unustame me ideaali taga igatsedes nautida ja uhkust tunda juba saavutatu üle. Siiani on õnnestunud minul seda vältida ning unistused pole minu saavutusi varjutanud .
Minu moto- Kõik on mõtlemises kinni!
Figuurisõbrad on minu ellu toonud vaid positiivsust, head enesetunnet ja ilusamat ema oma armsatele lastele! 
Tunneme rõõmu ka väikestest võitudest. Võiduka lõpuni mu figuuritarid! ;)