Võõümbermõõt on oluline tervise näitaja
Naistel ei tohiks vööümbermõõt ületada 88 cm, meestel 102 cm. See pole ainult ilu näitaja, vaid väga oluline haigusriski tunnusmärk.
Ülekaalu korral ladestub organismis rasv reeglina kas naha alla või kõhuõõne elundite ümber. Mõõtmisega saame täpsemalt hinnata just elundite ümbrusse kogunenud rasva suhtelist hulka. Aastaid peeti rasvkude vaid rasva rakkudeks, mis pärast söömist salvestavad rasvhappeid ja glükoosi. Vajadusel aga antakse rasv organismi tarbeks kas sooja tootmiseks või töö tegemiseks. Nüüd on teada, et kõhuõõnesisene rasvkude on ise väga suure hormonaalse aktiivsusega. Sealt vabanevad keemilised aineid, mis võivad kahjustada siseorganeid ja mõjutada nende normaalset talitlust.
Kõhuõõnesisese rasvumise otsesed tüsistused on seotud bioaktiivsete ainete ehk adipokiniinide eritamisega. Rasvarakkudes toimuva rasva lõhustamisel tekivad vabad rasvhapped, mis vereringesse suundudes ladestuvad maksas ja häirivad maksa tööd. Tavalises olukorras insuliin pidurdab seda protsessi, kuid kõhuõõnesisene rasvkude on insuliini toimele vähem tundlik. Seetõttu maksas glükoosi tootmine suureneb ning kaasneb insuliinisisalduse suurenemine veres. See omakorda põhjustab insuliini tundlikkuse häire süvenemist ehk organismi vähenenud reaktsiooni insuliinile. Edasise ahelana halveneb suhkrute (süsivesikute) seedumine ja nad ladestatakse uue rasvana rakkudesse. Lisaks sellele mõjutavad vabad rasvhapped maksa rasva ainevahetust, suurendades LDLi ehk nn halva kolesterooli ja vere rasvasisaldust ning pidurdades HDLi ehk nn hea kolesterooli tootmist.
Võib kindlalt väita, et kõhuõõnesisese rasvkoe toodetud bioaktiivsed ained mõjutavad olulisel määral glükoosi ja rasvade ainevahetust, samuti mõjutavad need põletikulisi reaktsioone ja põhjustavad trombide teket.. Seega saab arusaadavamaks, miks just kõhuõõnesisese rasvumisega patsientidel esineb sagedamini 2 tüüpi diabeeti ja südameveresoonkonna haigusi. Organism toimib ühtsena ja kuigi rasv on organismile vajalik, tema liigne hulk kahjustab tervist.
Autor: Mai Maser (MD, PhD)