Toiduainete Kataloog
Retseptid
Põnevad viljad, mida proovida!
Läänemaailmas käib suur kampaania loomset päritolu valgu söömise vastu, kuna seda ei jätku kõigile. Me aga teame väga vähe nendest kaun- ja teraviljadest, mis kasvavad troopikas ja subtroopikas ja milledest tegelikult toitub suur osa inimkonnast. Kuigi osa neist ei taha kasvada meie niiskes kliimas, võivad nad rikastada meie toiduletti. Saagem tuttavaks!
Harilik vigna ehk lehmahernes (Vigna unguiculata)
Vigna e. lehmaherne vilja nimetatakse silmoaks. See taim talub kuumust, põuda, viljatut pinnast ja varju ning kasvab edukalt kohtades, kus nõudlikumad taimed ei võrsu. Lehmahernest kasvatatakse põhiliselt troopikas - Sahaarast lõuna poole jäävates Aafrika piirkondades, Lõuna-Ameerikas, Aasias ja mõnel pool Põhja-Ameerikas. See taim on väga toitainerikas ja kohaneb kergesti kehvade keskkonnatingimustega. Ta on hea foolhappeallikas, sisaldab rohkesti kaaliumi, magneesiumi, rauda ja tiamiini, fosforit, tsinki, vaske, niatsiini, pantoteenhapet ja B6 vitamiini. Ta sisaldab ligi 8 g valku ning on süsivesikuterikas (ca 20 g) ja koguenergia hulk 100 grammi kohta on 116 kilokalorit. (Kikerhernel on see näiteks 164 kilokalorit.) Vignat e lehmahernest arvatakse sobivat isegi ühena võimalikest kosmosejaamades kasvatatavatest põllukultuuridest. Hariliku lehmaherne kaunad sobivad enne küpsemist valmistada sarnaselt teistele köögiviljadele. Lehmahernes on väga maitsev, sobib suppidesse, pajaroogadesse, koos lihaga valmistatult jne.
Lobauba (Labab purpureus, niger või vulgaris)
Lobauba kuulub vignaga samasse perekonda. Ta kasvab kõrgeks, ronides väädina üles mööda troopilisi taimi. Kaunad on kõverad ja kuni 20 cm pikad. Viljadeks on väikesed lamedad ja piklikud valged, pruunid, punased või mustad oad. Lobauba sisaldab palju vaske, kaaliumi ja magneesiumi, ka riboflaviini, rauda ja fosforit. Valgusisaldus on poole võrra väiksem lehmaherne omast, ka süsivesikuid on vähem ning kogu energiahulk on poole võrra väiksem, olles 100 grammil umbes 50 kilokalorit. Kuivatatud lobauba kasutatakse sarnaselt teiste kaunviljadega ja võib ka jahuks jahvatada.
Neegri-hiidhirss ehk neegrihirss (Pennisetum glaucum)
Neegrihirss on igapäevaseks toiduaineks rohkem kui 90 miljonile inimesele Aafrika ja Aasia kõige kuivemates piirkondades. Neegrihirss on teravili, mis kasvab äärmuslikes põua- ja kuivatingimustes, kus mais ja sorgo kipuvad ära kuivama. See on väga tervislik toit, sisaldades palju valke, aminohappeid, rauda, magneesiumi ja tsinki. Ehkki taim on väga toitainerikas, peetakse seda "vaese mehe toiduks", mistõttu seda on raske turustada. Seda kasvatatakse Indias, Lääne- ja Kesk-Aafrika kuivaladel. Hirss ei sisalda gluteeni, kasutatakse teraviljade asendajana nii suppides, putrudes, kotlettides, jahvatatult taignas jm.
Jahumaniokk ehk mõru maniokk ehk kassaava (Manihot esculenta Crantz)
Maniokke on mitut liiki ning neid kasvatatakse troopilistes riikides igapäevaseks toiduks miljonitele inimesetele. Maniokk e. kassaava sisaldab suures koguses tsüaanhapet – mürgist ainet, mis annab mõruda maitse. Mürgi eemaldamiseks vajab maniokk kuumtöötlemist. On ka magus maniokk, mille tsüaniidisisaldus on väiksem. Maniokilehed kõlbavad hästi loomasöödaks, mugulad on punakaspruuni koorega, seest valkjad ja tärkliserikkad. Jahumaniokk säilub väga kaua maapinnas. Aafrikas jäetakse mugulad ikalduse kartuses vahel kuni 6 aastaks põllule. Jahumaniokk annab kuni 120 kilokalorit 100 g kohta, kuid on vitamiinivaene. See on probleemiks kasvavatele lastele, kes saavad toidu ühest keskmisest portsjonist kätte vaid 4% päevasest vajalikust A-vitamiini kogusest. Tööstuslikult on maniokijahule lisatud beetakaroteeni ja rauda.
PROOVI UUT SÜDAMESÕBRALIKKU KIIRDIEETI (Kaalukaotus kuni -4kg)! LEIAD SIIT
